Lihtsalt kirjutamisest | About writing

Täna mul tuli tahtmine kirjutada kirjutamisest, sest mingil põhjusel ei tule see mul viimasel ajal kohe üldse välja. Viimase aja all mõtlen päris mitut aastat. Mäletan, et kolledži ajal oskasin sõnu väga hästi seada. Aeg-ajalt andsin ka sõbrannadele lugeda, sest ma ju ei saanud oma ilukirjanduslikke üllitisi kusagi sahtlipõhjas hoida. Pidin neid kogu maailmaga jagama - kelleks olid tol hetkel mõistagi mu kursaõed. Ma lihtsalt pidin neid pilduma oma andekusega. Nemad kiitsid mu kirjatükid heaks ja taaskord oli mu tähelepanu vajadus rahuldatud (väga lühikeseks ajaks...) ja eneseimetluse kausis mõni tilk juures.

Nüüd aga, ma nagu oleks ära kuivanud. Nagu mu sõnavara oleks ajaga kaduma läinud. Vahel istun tükk aega arvuti ekraani ees, kirjutan ja kustutan, kirjutan ja kustutan... ühte ainukest lauset. Isegi kui saan hädavaevu selle lausega ühele poole, siis kuidas kuradi moodi ma selle teise lause loogiliselt eelmise külge saan kinnitada. Taaskord sama muster: kirjutan ja kustutan. Aastaid tagasi mul sellist probleemi ei olnud. Juttu voolas ojadena ja sõnu tuli nagu laudu saekaatrist. Mis siis muutunud on? Võibolla mu töö iseloom on loomingulisuse ja ilukirjandusliku väljendusoskuse röövinud, sest põhiliselt saan ja pean kirjutama nö kantselei keeles. Dokumendihaldus ja asjaajamine - asi, mida kolledžis õppisin. Ega naljalt tähtsale võllile ei kirjuta, et "palun auväärsel härral leida aega ja anda autogramm kirjale lisatud lepingule, ilma milleta kahe organisatsioonivaheline koostöö oleks hukule määratud". 

Võibolla lõppes lihtsalt mu loominguline pool otsa, et tulistasin selle vähesegi ülikooli ajal endast välja ja kõik? Ah, kes seda teab. 

Mida ma aga tean, on see, et ma tahan kirjutada. Tahan jah! Seda blogi siin kirjutada on ka ikka päris raske. Ma loen oma tekste ja tunnen, et no üldse ei kõla minu moodi. Aga ma kirjutan ikka edasi, lootuses, et leian endast taas selle naljaka väljendusrikka persooni, kes ma kunagi olin. Tegelikult kunagisest veelgi parema. Seda pole ju palju loodetud?

Igaljuhul, ma ikka proovin edasi, sest mulle meeldib kirjutada.

Picture from Pixabay.com

___________________________________________________________________

Today I felt like writing about writing because for some reason lately I am not good at it. By lately I mean for few years. When I went to university I was really good at writing. My writings were creative and sometimes fictional. I let my friends read them and they approved. I just needed to know how "talented" I was. My cup of joy and self-admiration was fuller, of course only for a short amount of time, because you can never have enough of compliments.

Today I feel like I have tried out. My vocabulary has narrowed down. I sit in front of my laptop and write and delete, write and delete... one single sentence. Even if I get after a big struggle one sentence done, I'm thinking how the hell do I get the next one done and link it to the previous on. The same pattern repeats: I write and delete. Years ago I didn't have this kind of problem. My thoughts ran fluently on the paper and my vocabulary didn't cause me any trouble. So what has changed? Maybe it's because of my work? I work with documents - document management and information science were my major in university - and official language is quite a must. There is no room for creative writing. 

Is it possible I have ran out of words? Did I use up my creativity? Oh, who knows... 

What I'm certain about is that I want to write. Yes, I do! But to write posts for this blog is pretty hard. I read my texts and feel that it does not sound like me. Like I'm being restricted or something. Despite of feeling lost I keep on writing hoping to find humorous and creative myself that I used to be before. Actually I hope to find even better me. That is not much to ask, isn't it?

Anyways I keep on trying cause I do like (want) to write and hope to do it in future as well.